102 päeva USAs

meie aasta tagasi

sügis algab alati esimesel septembril. seekord diskotulede särades. iga sügis on nagu uus algus. uued kooliasjad, uus keskkond ja iga aastane uus vaiko plaat. seekord vaiko meisterdatud lenna ning üks skype kõne ja ma olen nagu uuesti sündinud. veider kuidas kahe päevane nullseis ja tänane pooletunnine north parki katusel nutmine tundub täiesti tühine ja mõttetu lollus. kuigi ps, mu peale ei saa vist kunagi kindel olla, mis tuju mul on. või seda nad räägivad vähemalt. igatahes nüüd põimin jälle käed ümber elu, tantsin hommikuni päikese peal, sest on maailm tulvil ilu ja mina valmis kogu eesti asjale vastu astuma. yay. ja kui üldse on olemas mõni jumal siis on see muusika jumal vaiko. kui ma päriselt mõtlen nüüd, siis ta päästab mind tõesti peaaegu alati. iga sügis vähemalt.

muud juttu ka. täna tõi töötaja erica poodi oma asju ja suureks hitiks sai punane suur käekott, sest ennem sulgemist helistas jeff, et tuleb meile kohe varsti järgi, et ma kiirelt poest mõne suuuuure käekoti leiaks. poole tunni pärast olime family dineris burkse söömas ja pärast istusime kinos mingit veidrat filmi vaatamas. punane kott lamas maas minu ja alana jalgade vahel ja meie reast kostist koguaeg tshhhhsh või krkkrkrkrk, hjhhjh, sest avasime coca, sprite ja õlu pudeleid/purke ja mätsisime neid salvrättide sisse ja üritasime m&mse lahti teha. pluss küsisime telefonimänguga mida keegi soovib ja lasime popcornil ringi käia. jeff tuli uidugi veits hiljem saali ja jäls valesse ritta, aga kuna saal oli nii väike, siis vahekäik oli ainult ukse pool niiet ta pidi filmi ajal üle toolide ronima. üldiselt läks fookus igaugu muude asjade peale, mitte filmi, seega ma ei mäleta teose nime. aga alakana kõrrega salvräti seest coors lighti libistada hiirefilmi ajal oli mõnus. pluss tints jäi magama loomulikult. pärast minu tormijooks vetsu ja jeff rahulikult suuuuuure punase nahast kergelt liiga aniseliku käekotiga kinost välja kõndimas ja hääleharjutusi tegemas.