lubasin siia selgitava postituse kirjutada. niikaua kui jeff jooksmas käib ennem tööd.

kõigepealt, me räägime omavahel koguaeg, et ''siin on kõik nii haige'' ja et ''usas on kõik teistmoodi''. kui siia sõitsime, siis juss rääkis terve tee, et usas on kõik teisiti ja küll te alles näete ja blabla. ma ei uskunud väga ja ei viitsinud eriti kuulata ka. (sry, juss) aga siia tulles saingi aru, et kõik on niiii imelikult teistmoodi. ja kui küsida, mis siis on teistmoodi? siis ei oska kirjeldada. kogu see ühiskond ja inimesed ja suhtumine ja blabla. selles asjas peab ise elama natukene, et mõista milles einevus seisneb. kindlasti on iga riigiga nii, kus pikemalt elada, et kõik on teistmoodi ja ei oskagi kirjeldada neid erinevusi, sest osalt oled juba harjunud sellega ja mõnda eesti asja ei mäleta ning osalt käib see imelikkus nii pinda. no igatahes, et see võib olla ka teiste riikidega nii, ma lihtsalt pole elanud mujal kui eestis ja siin.

ja kogu see erinevuse filter takistab natukene meie omavahelist suhtlust. te ei saa aru, miks ma nii käitun võib-olla. kogu see postitus tuli sellest, et mulle on paar korda öeldud, et kas te usas ainult pidutsete ja tööl üldse ei käi? vastus on et, ei, me käime ka tööl ja näeme vaeva, aga meil on ka suvi nagu teil eestis ja eks me natuke pidutseme ka. natuke-jah, tõepoolest. ma/me ei blogi tavaelust väga palju. tundub nii igav kirjutada, et ärkasin üles, käisin pesemas, läksin tööle, sorteerisin 4h tagaruumis riideid, käisin söömas, panin riideid välja ja rääkisin pari kliendiga, otsisin kingale paarilist, panin CD'd tähestiku järjekorda, proovisin riideid, otsisin bossi autovõtmeid, sõitsin pimedas koju. hmm. tegelt ma vist võiks seda tihedamini kirjutada.. nendest klientidest kes meil seal käivad ja kuidas see tööelu on. klientidest rääkides, siis neid on meil päääris palju ja nendest suuuuur osa on ka imelikke. ehk inimesi kes on kaotanud töö ja lolliks läinud. ma räägin ja ei liialda ega tee nalja, siin on kohutavalt palju kodutuid. eile kui madli, jef, alena ja dylan olid loomaaias, siis me jalutasime tiinaga linnas ja inimesed magavad kesklinna parkides, kiirteede tunnelites, suvalistes põõsastes (ma ükskord ehmatasin täiega kui nägin kellegi jäset põõsast väljas), kirikute ees. enamusel on koerad ja paksud riided seljas. nad küsivad koguaeg raha kõigilt ja on väga nukra väljanägemisega. ja me tulime siia ilma mitte millegita ja me pole nagu nemad tänavatel. yay! te vb ei saagi aru, aga vahet pole. ma ise loen seda võiduks ja vahepeal me mõtleme, et tegelikult on meil niii vedanud, et oleme saanud näha-teha ja praegu saame tasuta elada. ja käime ka tööl ning saame raha. niiet, vastus küsimusele ''tunnistad et see töö asi on sul täitsa metsa läinud?'' on: ei, mul läheb paremini kui keskmisel ameeriklasel, sest mul on töö, elamispaik, kuskil kaugel päris pere ja kodu, sõbrad, veitsa raha ja hea tuju.

heast tujust rääkides, ei, me tõesti ei pidutse koguaeg. ja meil on sitttt (vabandust) ilm koo-guu-aeg. eestis oli vist ränk kuumalaine, meil siin 17 kraadi ja öösel magame 2 paksu tekiga, sest siin on kõrb ümberringi ja soojus ei neeldu ning ööd on jube külmad.

ma mõistan ka, miks selline mulje on jäänud, et meil siin ainult lust ja pillerkaar. ja ups, ilmselt vanemad ning tädi arvavad ka, et me ainult pidutseme. sest kui ma ükspäev oma blogi lugesin, vaatasin ka, et oo mis lahe elu meil siin on. lõbus ja tore. ma peaksin vähem pilte üles panema :P

ärge siis olge kadedad ega õelad mu vastu.

igatsen teid,

annamari

californias on nii külm, et pidin täna endale teksad ostma. hallooo suvi?

elan siin nii hullu hipielu ja see pole üldse mu päris enda moodi. midagi peab muutuma nüüd.

nii raske on alustada, sest nii palju on juhtunud. aga ma olen juba meilile kirju saanud, et kas oleme ikka elus. niiet ma pean ikkagi alustama.

üle kauge maa, võid mind hüüda sa. korraks lausu vaid, saabun sedamaid. leian tulles teelt, oled muutnud meelt, ette eal ei tea, on sul halb või hea. laulab üks tuttav itunesis ja ilmselt olen leidnud mõnusa tugitooli muusika, et kirjutamisega pihta hakata. tõnis mägi-vestlus hermanniga on ka päris mõnna. eriti kui mõelda, et jussi kutsutakse meie uues kodus hermyks. see on mingi dylani mänguasja nimi, kes näeb täpselt juhani moodi välja. ma olen hakanud viimasel ajal jussi juhaniks hüüdma millegipärast. aii see klaver on nii häälest ära selles loos. kuigi jep, peabki nii olema. üsna seosusetu jutt, aga emme ütles et talle meeldib mu segane kirjutamisstiil, niiet jääme ikkagi iseendaks isegi siin imedemaal eks.

heaküll, nüüd kõigest õiges järjekorras. elasime kiti juures neljakesi ta elutoas. ta hakaks vihjama, et kuulge kas te juba lähete või ja millal need uued hostid teile järgi tulevad ja blabla. ja siis me sebisime megakiirelt hostid, kes elasid meie õnneks kohe seal samas. noh, san diego mõttes seal samas. 10 blocki eemal. ma pole enam ammu niiiiiiii musklites kutte näinud. ja neid oli 2. iiideentseed. kuigi tegelt teeme neil päris hästi vahet. oleme ju rannas käinud päris palju, aga no need 2 musklimeest on no.. wowwowWOW.

nüüd tekkis väike kirjutamispaus, käisin nimelt seal:

üldse,siin maal ei saa midagi korralikult algusest lõpuni teha. alati juhtub midagi. näiteks eile õhtul läksime süüa tooma ja hakkasime kuskile kreeka restorani sisse minema, kuid töötaja ütles et ''sorry we're closed''. mõtlesime et no ok, mis seal ikka, läheme kõrval olevasse mehiko kohta. btw, mehhiko kirjutatakse kahe h-ga või? me täidame oma kalendrit vahetevahel ja vaidleme pidevalt kuidas see sõna täpselt kirjutatakse. igatahes läksime juba ära sealt restoranist (no siin nad kutsuvad igat suvalist burksikohta restoraniks niiet ärge mõelge et me kuskil ilusas kohas käisime) kui see sama tüüp tuli ja küsis ''but maybe u girls want some jdklsjdklaj?'' ma ei saanud aru mis see kjdkslajdkl on, aga mõistin, et see mis ta meile anda tahab on tasuta ja ma diggisin inni muidugi. seisime seal resto uksetaga, ta tõi meile õue toolid, küünla, leiba ja karbitäie liha.. ja kastet muidugi. no tegelt ta kandis kõik ükshaaval ette ja lisas iga kord ''i take care of my ladies''. liha oli mingi lamba BBQ staff, jube hea. saime kõhu täis (noh tglt ostsime muidugi kaasa ka veel süüa teisest kohast) ja ta lisas et ''ou girls, actually i'm the manager of the other BBQ restaurant right here so if u are interested someday u can just come and i take care of it'' parem oleks et ta siis teikiks care sest me kavatseme küll pärast tööpäeva sinna minna ja süüüaaa.. aa jah, btw, mul on töö nüüd. töötame pm kõik suuuuuuures kasutatud riiete poes (need pole sellised väiksed pasahunnikud (vabandust) nagu eestis), kus müüakse ka dvdsid ja cdsid ja vinüüle ja muud kraami. ja igas

tunnis saab ühe tasuta asja. mul täiega võtmata kraami, et kui keegi tahab mõnda plaati või raamatut või noh midagi siis karjuge. seal on kõike ja ma isegi ei valeta ega liialda.

noja siis me liikusime jala 10 blocki kaksikute poole.

vahepeal peatusime u 10 korda, sest asju oli ebareaalselt palju. ja ühes peatuskohas kutsuti meid tänaval garage partyle. läksime muidugi, tegime kiire flipcup õllemängu ja läksime edasi, sest kartsime, et ei saagi öömaja.

aga lõpuks saime ja kõik oli suuuperrcooool. vahepeal arvasime, et kaksikud valetavad meile, et sinna tuleb veel 4 couchsurferit ja et nad tahavad meist lihtsalt lahti saada. aga tegelikult sinna tuligi 4 veel ja ruumipuuduse tõttu pidime me lahkuma. praegu just rääkisin mattiga, et ta tahaks meid sinna tagasi ja ootab meid külla ja blabla. augusti lõpus kui madli eestisse läheb kolime sinna tagasi ja pidutseme ennast oimetuks san diegost lahkumise puhul.

nüüd kolisime meie bossi Jeffi juurde, kes on ülemisel mullivanni pildi peal ka. ja Alana on ta girlfriend, kes on päriselt kõige lahedam endine hipi, keda ma tean ja Alana poeg Dylan, kelle poole kohaga lapsehoidja ma olen. see on niiiii lahe, sest dylan rokib täiega. ta tantsib vabal ajal stepptantsu kingadega michael jacksoni thrillerit ja mida kõike. ja Dylany isa Alef, kellest pilti pole, chillib ka siin majas koguaeg, mis siis et nad on Alanaga lahutatud. ja Jeffi meelest on see täiesti okei, sest tööle sõites ta igapäev räägib oma eks naistest ja ma polegi aru saanud palju tal neid olnud on. ja muidugi ka oma hummerist, mis plahvatas kahjuks. see sakib, sest igapäev me peame ööle sõitma niiet istume kolmekesi väikse auto taga ja suured VHSide kastid on süles. või veekastid või CD'd või veel midagi randomi. igatahes nad on megacoolid ja meil on nende õuepeal eraldi maja, mis oli ennem bandi salvestus stuudio. siin on seinad sellised pehmed ja whatsoever. madli pani siia jõuluvalgustuse ka. selline mandi lounge näeb välja. hästi hubane ja mõnus. ja samal ajal on see ka jõusaal, sest nurgas on meil mingid treening aparaadid.

ma hakkan ära väsima ja teised tahavad magada, seega kiirelt veel paar asja.

1. tiina hammas läks pekki ükspäev. vahepeal oli paanika, et peab eestisse tagasi minema kiiremas korras, sest siinne hambaparandus on ebareaalselt kallis. aga see asi laheneb, ma loodan.

2. plaanime ikka meh(h?)ikosse minna 7. augustil

3. Alef (kes on brasiillane tegelt ja väga väga nunnu mu arust) pakkus plaani koos las vegasesse minna 4. septembril. ja me oleme käpad.

4.

coming coming COMING soon. oma väikeste kätega mätsisin kokku.

4. ja meil on siin õhus eleeekteeeer koguaeg. mis on quite scary ja exciting samal ajal.

5. http://public.fotki.com/usasummer/ juhani viimaste päevade pildid. seal on kaksikuid ja meie uut hippie house, dylanit ja alanat, mind ja tiinat vaipa kloppimas, hot tubi ja kõike muud.

teie tegelt rõõmus sõber,

didn't make it.

coming soon.
luban pilte ja teksti ja paari doltsi eest naltsi ka.
umbes siis kui te 2rkate on valmis. v6ibolla.

vaba nädal feilis, aga öösel kl 3.41 survivori logo teha on palju mõnusam.

ma hakkan oma emo perioodist vaikselt üle saama, aga tundub, et teistel hakkab tulema. või oleme selles punktis, kui käime kõik üksteisele pinda. kui ma päris ausalt ütlen, siis ma seda ise väga ei tunne. olen ju koguaeg labiilne olnud. aga passime siin pilvise ilmaga niisama kiti korteris, kes ise läks los angelesse. ma tegin hiiglasliku bageli tuju tõstmiseks, mis siis et hommikul kõlas hirmutav ''kas sa oled paksemaks ka läinud seal? mulle tundus nagu oleksid''.

shit happens.

kuidas me mentone streetilt ja ocean beachilt lahkusime.

viimane hommik.

viimane dowtowni hiina toidu järgi minek.

viimane foodpain kotis.

leidke viimast korda kõigi imede maa rosecransi tänavalt üks ida euroopa hiina toidu sõber.

viimane hommikune armastuskiri.

ja mentone streeti cleaning fest 2010 algab!

tiina from china pingutab täiest väest ja võidab seinaküürimis võistluse valutava randmega.

bostoonia esindaja käbi on kaasa toonud viimase IT maa leiutise ja purustab kõik rekordid tolmu imemises.

kaur saab grand prixi passimises ja internetis olemises sellel ajal kui koristama peaks.

käbil viskab olukord täiesti üle ja üritab ennast mangoga värskendada.

ja mõned magavad sellel ajal kui teised koristavad.

hilisematel öötundidel püüdsin ma järgi jõuda ja omal lemmikalal laineid lüüa. tiina võtab stopperiga aega.

sain graatsilisuse eripreemia, muud midagi väga ei võitnud.

madlil kammis jälle ära ja otsustas vanu aegu meenutada.

kui kõik koristatud, 18 kilekotti prügi välja viidud, viimane rull vetsu paberit kulutatud ja lapid ära pestud, lugesime oma maise vara kokku. järele jäid peep, sinine ja roheline madrats. tints ja madli ka pm.

ja viimane rocky road ja arutelu köögis elu üle.

viimane püha söömaaeg.

muidugi viimane ilutulestik ja muidugi kaur passib arvutis.

enne viimast pidu ruttu naabertänavalt kiired viimased sidrunid.

viimane jooks sidrunitega pärast vastu röövitava maja akent välguga pildistades ja kellegi majaelaniku eest ära joostes.

viimane harjutus. peep hindab.

poiste viimane kunts (kunst).

ja viimane õhtu.

ja head aega luuser petsile, kes eestisse tagasi otsustas minna. (madli: ''täielik neandertaal'')

issand mina siin kiti juures couchsurfides michael jacksonit kuulamas ja photoshoppimas samal ajal kui teised ananass arnot lõikavad ja mõtlesin välja, kelleks ma saada tahan. fuck YEAHHHH!!

ma võin tunduda teile nüüd mingi nõme USA ahv, kes kolm tundi tagasi telekast that 70's showd vaatas ja praegu lõpetas mingi TiVo laadse asjaga michael jacksoni this is it filmi vaatamise, aga ma armastan seda lugu. täna käisin ennustaja juures ja ta ütles, et mu ellu tuleb üks uus armastus juurde (vnoh, mees). ilmselt ma leidsin ta kohe täna õhtul. kahju et mees ise läinud on, ''but the music stays'' arvasime ühel ajal kitiga.

olen üsna kindel, et selline cadillac tuli meile eile koju järgi ja viis peole.

telefoni pilt sakib täiega.

btw, luban varsti mentone streeti telesaadet.

btw2, kui keegi on mulle siia aadressile tiguposti saatnud, siis palun tunnistage üles, sest me kolime homme välja.

musid.

jussi blogist varastasin. meie kl 8 hommikul kodupoole sammumas. lõpetasime väärikalt ühte etappi san diegos. peetri etappi :D ehk ta lendab homme hommikul kl 5 minema, siis on rahu majas ja elu lill (loe: ma olen ikka veel kuri, et ta ära läheb. sest tuleb tunnistada, taga on päris lõbus kohati.) tervitaks ka merikest.

eile kirikutes käies saime aru kui hull asi tegelikult on. nad ei osanud mitte midagi teha ega aidata. enamus inimesi seal olid ise juba aasta aega töötud ja kõik kardavad, et kaotavad rahapuuduse tõttu oma kirikud. üks pastor ütles kohe konkreetselt, et miks te siia üldse tulite? väga halva aja valisite. minge kohe tagasi! wtf ameerika, mis siin toimub? üks mees rääkis, et 2-3 aastat tagasi võttis ta tihti nädal aega puhkust, tulles ära töölt ja pärast sai kohe uue töö asemele. et nii lihtne oli otsida, aga praegu on ta juba 9 kuud töötu. nägime paar päeva tagasi kuidas ühed noored kodutud kaklesid. mees läks naisele kallale, sest naine võttis ta raha ära, et mees alkoholi ei ostaks. naine tahtis raha toidu peale säästa. ja nad läksid täiega kaklema, niiet kuskilt jooksid välja mingid mehed, kes neid lahutama hakkasid ja madli jõudis 2x 911 helistada. siin on niiii nende suguseid, kes rändavad mööda linna ringi seljakotid seljas ja 1-3 koera rihmaotsas kaasas. kui neil endil pole tööd, siis where the fuck peaksime meie töö leidma? ma ei tea.. tahaks ka kauri või petsi teha.

ekraani tervitavad minu veel üsna purjus, unised, nutused ja põlenud silmad. ja pets on tropp, et ta juba pühapäeval tagasi lendab. äkki peaks ka?

meie siin rõdul. ja septembris/oktoobris jälle. ainult et otepeääl suvilas või kui jõuab siis mahtkil. no ilmselt ei jõua, sest veinikelder on liiga ahvatlev.

MUSI.

sest et kell on alles 3.30 ja brian tuleb kl 9.

ja sest love you all.

panen selle rõõmsa pildi siia teatamaks et pets plaanib ka võib-olla ära minna. ja siis on full persok.

aga sain 1.5 tööpäeva eest sellelt pervolt 128 taala. hea seegi.

ja ajasin petsi juuksed maha. viimsi ossist pilte pole.

sain Tiinalt sünnipäevakingi. (kindlalt üks sõna, arvas pildi autor).

JEEEEE.

ja eilne öö poistega sääse pargis tegi meeleolu palju paremaks. ainult, et ärkasin pool 3 ja siiamaani on unekas.

alustuseks tean, et kõik mis ma ütlen, läbib müra filtri, milleks on maailm ja täielikult saavad mõista mind ainult need, kes seda tahavad ja minust lihtsalt aru saavad ilma selle postitusetagi.

tahaksin oma 3 probleemi üles kirjutada. seda blogi praegu alustades ma ikka ei tea, kas teha seda või ei. kas ma väljendan ennast piisavalt selgelt ja hästi, et kõik oleks üheselt mõistetav. et mind ei mõistetaks hukka ja et ma ise sellest mingit kasu saaksin ja suudaksin need probleemid lahendada. õõhh. nii raske ja rusuv on olla. eile olin oma teises dimensioonis käbi voodis magamiskotis, kuulasin seda muusikat, mida vaja, et aru saada, kes ma tegelikult olen. jep, ma ju teadsin seda ennemgi. mulle meeldib madli põhjendus oma melanhoolse muusikamaitse kohta. ta kuulab seda sellepärast, et ta ise on pealtvaates nii elurõõmus, et kuidagi seda tasakaalustada vms. ma kuulan ka kurba koorimuusikat ja saan aru. saan aru, miks ma siin olen ja miks mul on sada põhjust öelda suurel häälel, et olen õnnelik inimene. paljudel ei ole seda võimalust, paljudel ei ole seda kodu, seda peret, neid sõpru, seda õnne, seda elu...

aga ikkagi.

1. kaur kolib eestisse tagasi. tal on kopp ees ja ta ei jõua enam. tööd ei ole ja enam otsida ei jõua. arusaadav. mõistetav. tahaks isegi mingil hetkel. anda alla ja ära joosta. kaugele tagasi ja õnnest nutta. aga ei, veel ei tee seda. igatahes, me elame siin isegi üsna luksuslikus korteris, ilma mööblita küll, aga ikkagi. igatahes, kauri osa võrra peame meie hakkama üüri rohkem maksma. seda me teha ei kavatse, sest lihtsalt pole seda raha. maksame praegu isegi liiga palju. on kaks võimalust. räägime landlordiga, et ta kauri osa võrra üüri vähendaks, aga see variant on üsna ebatõenäoline, sest ta juba alguses tõstis hinda, kui teada sai, et meid siin kuus, mitte kolm. ja teine võimalus on uus koht otsida. mis tähendab, et peame jälle uuesti kõigega peale hakkama. ilmselt peame maakleritega kaklema, valetama et jääme pikemaks jne. õõhh. ja ma ei suuda mõelda, et eestis ootab mind sama jama sügisel. tallinnasse korterit vaja. emme, appiiii.

2. töö. seda ei ole. oli korraks, enam ei ole. olen nüüd kahel viimasel päeval mõelnud kogu asja üle järele. kuidas inimesed jagunevad kaheks. need, kelle elu ainus ja suurim eesmärk on raha ja teised. ja kuidas ma tegelikult ei ole see esimene. jah, mulle meeldiks viia oma lapsi suure ilusa autoga kooli ja kontoris istumise asemel sõbrannadega lõunat süüa, aga AINULT see ei teeks mind õnnelikuks. ei teeks. mul on vaja midagi muud, mis üksi saaks eksisteerida. kuid raha ilma selleta ei saaks. ahh.. filosoofia selleks, aga rahata ma ka siin hakkama ei saa. kuidas ma sain niii täiega sisse sealt kohast ja kuidas mul läheb süda pahaks kui pean mõtlema, kuidas mingi araabia kutt mulle teise tööpäeva teisel tunnil kõrvasisse ''i want you'' sosistas. ja kuidas ma pean nüüd hakkama kogu seda paska uuesti. algusest otsima.

3. kuidas ma ei suuda enam rääkida suvaliste inimestega trollis, bussis, tänaval ja neile põhjendada oma siinolekut. jah ma mõistan inimlikku uudishimu võõra keele vastu, aga no t*ra see tegelikult teie asi on, miks ma siin olen ja mida ma teen. ma ei viiitsi pidada mingeid suvakolle enda ''sõpradeks'', kellega ma enda pärismaailmas mitte kunagi ei suhtleks. ma ei jõua olla selles sunnitud olekus. vajan oma sõpru ja maailma. muidugi on mul siin ikka madli, tiina, juss ja pets. aga ka nemad lähevad. õnneks tintsu ja jussiga oleme forever til the end koos. see lohutab kõige rohkem. sest, teised tulevad ja lähevad, meie oleme ikkagi siin. meie tulime, oleme, tuli pets, meie oleme, tuli madli, meie oleme, tulevad tähtsad eestist, meie oleme, lähevad eestisse tähtsad, meie jääme, läheb madli, meie jääme, läheb pets, meie jääme. aga vähemalt koos ja lõpuni välja. huh. see mõte on lohutav ja ilus. sest, see mõte on palju kindlam sellest, mis mind eestis ootab. see kahtlane 13. september kummitab mu peas. ma ju olen üritanud isegi kontakteeruda, aga minuga ei võeta ühendust. kui ei taha, siis ei taha. see teeb üsna kurvaks ja on hirmutav.

ma vist just tunnistasin, et mul on koduigatsus. see pole selline õudne suur uputav koduigatsus, vaid igatsus turvalise tsooni järele. igatsus mingi kindla olukorra järgi. kuigi, mis mul eestiski kindel on? pere. nemad on kui kalju. ja mind lohutab see teadmine, et mu tagaaed on tugev. uskuamtu, et seda ütlen, aga tahaks täiiiiega oma enda päris õega midagi kõige suvalisemat teha. lihtsalt nii väga tahaks. ja ema ja isaga õues grillida. lihtsalt niisama igavuse mõttes.

lõpetuseks, ma loodan et see on kõik mööduv. neelan oma pisara nüüd alla. tõusen püsti, vaatan maailmale korra karmilt otsa, peidan oma nõrga hädapätaka poole jälle kivi alla ära ja jään ellu.

HOLY SHIT, mis asi see on?!?!??!?????

kui täna veel oleks olnud marilis, kes sellele iisraeli-ukraina kutile shampuse või kõik tema parfüümid pähe kallaks, oleks olnud ideaalne.

ahh. igatahes i got fired and i'm so fucking fine with that. ma teadsin esimesel tunnil, et ta vallandab mu u. teisel või kolmandal päeval. ma töötasin koos kamba araablastega. mina, eesti tüdruk, vaikne, rahulik ja AUS. töötasin ARAABLASTEGA, kes on kõik vastupidised. KÕIK. õhhhh.. igatahes, what doesn't kill you, will make you stronger.

töö on täpselt nagu ma arvasin- raske. jalad on surnud, silmad ja aju on surnud, aga i'm a survivor. right?

manager on no.. ta ikka puhsib mind ja kui vaja on, ütleb sitasti ka. ta on küll müügimees, aga ma kind of usun, kui ta ütles, et usub minusse.

temast kunagi pikemalt. lühidalt, meil on oma tants ja ta kallistas mind juba ma ei tea mitu korda täna. pluss tõi koju. aga no alguse värk.

btw meil oli veel üks maavärin eile. 4 koma midagi. ma olin seekord kesklinnas ja asfalt värises nagu surfi laua peal oleks.

head ööd, hoidke mulle pöitsi ja teile mõtlemine teeb mu päevad kergemaks. sest ma kavatsen nüüd vähemalt kuu rabeleda niiet veri ninast väljas. ja siis.. oi ma ei tea. pidu!!!!!

MUSID

btw, tults, mul pole üldse olnud aega sulle kirjutada (sitt vabandust, i know), aga ma kijrutasin sulle kirja tagasi ja homme hommikul viskan postkontorisse :) aga ma tsekin iga hommik ja õhtu meili ja kui keegi midagi on kirjutanud, siis see on niiiii hea tunne. niiet aitäh aitäh tults ja teised! :)

ei saanud marisega päeval rääkida, sest läksin tööintervjuule. no, natukene kahtlane oli. manager katsus mu jalga ja küsis ''so, are you interested?'' ja nüüd ma lähen homsest kesklinna suurimasse kaubanduskeskusesse ühte kioskisse parfüüme müüma. hommikul kella 10st kuni 21ni. aga no, sisestan endale, et olen survivor ja saan hakkama. tulin siia ja siin on niiiiii mõnus olnud, et nüüd oleks aeg kõike tagasi teenida. ja nüüd on mul on vaja kuulda, et saan hakkama. händlin ära 11 tundi järjest seismise, kliendid, manageri, imeliku, tühja kõhu ja rasked tööpäevad. vaatan oma kolme käepaela ja mõtlen kõigi inimeste peale. pluss mul on alati võimalus lahkuda kui midagi ei meeldi. ja nüüd vajan teie kinnitust, et saan hakkama! :D

ja edward on ka minuga.

iisraeli kuttide juures hispaania-saksamaa mängu vaatamas käidud. tick! ja saame nende juures finaali ka vaadata. jei!

olen ikka rohkem pildi inimene, seega üritan nendest ka pildi saada kuskilt:D

hate and loooove relationship it is.

nonii. tänan sind kallis pets.

selle pildi pühendan ainult, ainult ja AINULT jaanisele! see vasakpoolne must saatis mulle täna ''hi miss annamari'' stiilis meelsaid sõnumeid. hahaha. aga ma pean meeles su juttu, jansa. üldse, ärge öelge mu kohta neeger, vaadake kui valge ma päris neegrite kõrval olen. siinkohal tahaks täiega puid alla panna.

tänase päeva küsimus mulle ja madlile tuleb gussilt: ''kas teie kutid on juba sõjaväes käinud või?''

eee? kuidas nüüd vastama peaks. no me peame lahendama mõned arusaamatused.

ja tänase päeva võidu kirjutaksin enda arvele. tegin eesti käsipalli meistrile peebuga mängides ära, väravatega 2:1. väravaks köögi uks. (ärge nüüd hakake rääkima et ma võitsin nii, nagu otile käesurumises, see oli ikka aus võit:D) ennast kiitmast ma ei väsi, eile tegin samuti tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna tudengile ära. väravateks seekord kamin ja köögi uks. skoor jäi vist 6:5.

ja panen veel puid: ikka kehtib reegel, mats, kui kommenteerid, kommi madlit ka kohe järgi. või veel parem, vahetult ennem.

perseauk, me ei saa vist kunagi tööd.

PEEERSEEEEE.

meie kastis, kuidas täpsemalt, saate kohe teada.

ice luge

ELVISEGA

istume siin rõdul käbiga juba mitu tundi. vahepeal võtsin siimu ümber ja tegime teed. päike on täiesti loojunud. linn särab kaugel ja varsti hakkab ilutulestik. tahaks hullult midagi mõnusat kuulata, aga playlist ei paku midagi, mis sobiks hästi hetkesse. ja siis ma lepin jube koleda triin norman- jää'ga. vabandust. aga triinu lohutuseks võin öelda, et ma laulan kaasa ka ja veel koledamini. väga suur võit pole, aga väikene siiski. sulata lumi, kaaaaaasaa viiiii. jäääää ääähh äääh ääääääääää. issand. siin tahaks koguaeg laulda. ema kirjutas, et mind ootab kodus mingi pudel koos jaanisega. jah, jaanis, sa pead olema minu juures valmis, kui ma tulen. ja siis laulame! ott ja mikk on ka kutsutud. mm. teistel on kauge tulla, aga naabrimutt tults on ka kohustustlik. ja siis laulameeee.. näiteks. hmm. kungla rahvast või? ei see on liiga leimo. vaatame neid teie suisapäisa taani konkursi laule hoopis. õpime koos neid sassi läinud kohti ja vaatame asjale mõistliku pilguga tagasi, et miks ikkagi kuues koht ja.. muidugi on ka rasmus kutsutud, aga ma loodan, et ta liiga vara ei tule. ja tarmo selter ka, kui ta just mõne uue pruudiga kusagil mujal pole. aa. ja loomulikult maestro isiklikult ka. ja pliis pange selga need matimeeste punased maaldustrikood, kleidid, beebimütsid, kilekotid ja muidugi sokid püksi! issand, sokkidest rääkides meenuvad mul eile õhtused neegrid. jaaa, üldse, miks ma jauran nii pikalt. peaks ometi asja juurde asuma.

käisin vahepeal teed tegemas, poiste toas tänaseid videosid vaatamas ja muffinit söömas. meil hakkas tänasest tiinaga dieedi nädal. alustuseks tõime gussi ja tiinaga kõrvalt pitsakohast 2 large pizzat ja madli tõi mulle ja tiinale poest muffineid. nüüd on mõlemal vaid üks õnnetu mustika muffin järel. ülejäänud on kõhus. mmm... äkki on see suhkrust, et ma naeran koguaeg? käisin just poiste toas ja küsisin et mis nad mätsivad, vastasid madala häälega, et m*nnigi. no mu arust oli see nii naljakas ja naersin ikka kõvasti. ja vastuseks sain, et ''sa oled nagu väike plika, hakkad kohe selliste sõnade peale edvistama'' no.. nojah, mis ma oskan öelda. muide, siin usas on poodides ''family planning'' osakonnad. täna just käisime. seal müüakse rasedusteste, beebipille, massaaži õlisid, kondoome ja muid põnevaid vidinaid.

huh, mu vanemad on vahepeal üles ärganud. siis kui mul oli hommik, rääkisin emaga skypes. tal oli öö. ja nüüd on vastupidi. ausalt, see blogimine on raske töö. ei saa nii, et kirjutan järjest kõik üles. nii on igav lugeda. aga ma ikka üritan anda parima. et siis, nädal on läbi. ja niiii palju on juhtunud. esmaspäev-teisipäev olid igavad. käisime tööd otsimas ja ei midagi. üsna kuiv ja tüütu. aga kolmapäeval.. ei, siis ka ei juhtunud midagi. neljapäeval hoopis läksime käbiga jälle otsima ocean beachile, kui sattusime ühte roki pubi-klubi taolisesse kohta, kuhu saavad ainult üle 21 aastased sisse, aga me eirasime keeldu julmalt ja astusime sisse. tegime jälle seda sisse harjunud ''can I talk to the manager?'' värki ja meid naerdi kohe alguses üsna julmalt välja. aga siis saime meile vastanud u 50 aastase mehega jutu peale. tuli välja, et ta on koha omanik, kirjutab hetkel rokkooperit ja tal on oma pubi seinal hall of fame, kus ta ise ka mingite tüüpidega pidlil on. ilmselt mats eek või madis pink oleks mõne targema kommentaari öelnud selle kõige peale. aga minu hämmastunud näoga ''coool'' meeldis talle ka. sest ta järgneva, hmm, no tõesti, poole tunni jooksul rääkis KUIDAAS täpselt me peaksime töö saama. ma ei hakka seda tehnikat siia pikalt kirjutama. aga see kuidas ta seda kirjeldas, oli niiii naljakas. tegi stand-up comedyt oma leti taga, vahepeal coca cola kraaniga vehkides ja ''can i talk to the manager'' tüdrukuid järgi tehes. igaljuhul, kallistasime teda ja olime väga väga tänulikud kõig soovituste eest. kui siin poleks seda tobedat 21 aastase seadust või kui me oleks 21, oleksime ilmselt seal juba tööl. /õõõhh. see pidev lennukimüra murrab läbi klappide ja ott leplandi. hõõh. suva, tegelikult see lugu oligi halb. tuli parem mõte, lauri lugu mussi tsekkida, äkki on miskit uut. ei ole, aga vana on ka hea./ igatahes, see mees oli billy ja ta rokkis (otseses mõttes) meie olematud sokid täiesti ribadeks.

kuna bill oli meid targalt harinud, läksime uue plaani kohaselt oma lemmikkohta, sõime, tutvusime olukorraga ja rääkisime ettekandjaga. koha nimi on Corvette, kuhu üritame tööle saada. ei, me ei ürita. vaid ''you have to just go and TAKE the job, no try''. nii teemegi. ma nüüd cheatin natuke ja kopeerin mandli blogist koha kirjelduse (üldse ma kavatsen selle posti jooksul veel cheatida, sest mu haavata saanud mälu ei salvesta ära kõike enam ja muidu jäävad olulised asjad vahelt puudu).

''seal on pimedas helendavad lauad ja toatäis mustale seinale helendava neoonvärviga maalitud hipipilte, laes optiliste illusioonide plakatid, teises toas allveelaeva temaatika, kolmandas klassikaline Grease’i dineri teema, ülejäänud pool maja on täis mänguautomaate a la band hero.''

sõime eriti mõnusat ameerika stiilis õiget burksi ja peale jõime elvist. jah, lubage tutvustada kokteili elvis: maapähklivõi, vahukommimass, banaan, peal oreo küpsised, peanutbuttercupid ja kuivatatud banaanid. MMMMMM. ELVIIIIS. küsisime seda jagamiseks, aga ta tõi meile 2 suurt kotkeili, mida mina ei suutnudki lõpetada. tsekil oli kirjas ainult 1. ma ei ku juu taa ette kui ränk kogus elvist see originaal tellmis on. nojah. foodbeebiks muutunud elvis ja burks kõhus kõndisime koju peas veel mõnusad biitlite lood kohapeal mänginud dj poolt peas kumisemas. ja otsus on kindel. see koht on SEE. me saame just SINNA. sest elvis on just SEAL. btw, soovitan kõigil madli sünnipäevale minna (no kui ta kedgai kutsub ka, ilmselt tahab ta kõike seda üksi süüa). et. ta pakub teile mega awesome sünnipäevakooki. vihje: impordib kraami.

kätte jõudis reede. siis juhtus ka palju kraami. tähtsamatest sündmustest võibolla see, et kõndisime raamatukogust umbes viis korda mööda. magasime lambist. ja tegime suurema koguse muffineid. teate, ausalt. kõik on siin iiiii haige. hai-geee. poodides on liiga palju riiuleid muffinipulbrite jaoks. liiga palju erinevaid karpe erinevate täidistega. pluss muidugi lõputud riiulid kaunistuste jaoks. haiige. me lõpuks valisime ühe choclate brownie ja muidu veel ühe choclate brownie koos cheescake täidisega. mmmm. ja peale valge glasuur + megamix (näeb välja nagu meil kodus mingi niitide karp, kus sees on erinevat värvi niidid ja peal nõelad) värviliste kaunistuste valik. pilte näete allpool. tee peal koju nägime poisse. pangaautomaat oli gussi kaardi ära söönud. ta oli natuke aega veits kurb, aga muutus kohe rõõmsamaks kui tiinale suure koguse kreemi näkku littis. hmm. ja mulle meeldis ka (pilt allpool).

juba paar päeva ennem olin rõõmus, et keegi Kit kutsus mind couchsurfi lehel oma sõbra housewarming peole. noh, tegelikult ma nii rõõmus ka polnud. ta on 40 ja see hirmutas natukene. aga loll olin. LOLL. sest tegelikult meil oli seal väga väga väga tore. meie esimene õllevaat või see plekist asi kust voolikuga lased endale õlut topsi ning samal ajal teine peab pumpama, et tekiks mingi surve vms. :D ja muidugi ice luge. mis on jälle niiiii haige. huh. shot (meie puhul long island ice tea, tequila ((mitte tila, haha)) ja jägermeister) valatakse väikse jääst bobisõidu raja peale ja jooja paneb huuled alla jää külge ja jääkülm jook voolab otse suhu. jepp.. pidu oli no, lahe. me saime süüa ja juua. ja kõike seda tasuta. hunnikus puuvilju. mmm. vaatasime hiiglaslikust telekast poksi ja sõitsime autokastis koju. jepp. me ei mahtunud kõik kiti (mu arvamus couchsurfingust ja 40 aastastest meestest muutus täii eestii) autosse ära.. jaa, ta ise pakkus välja, et viib meid ocean beachile ära, mis polnud üldse tagaaias, vaid üsna kaugel.. igatahes. kuna jah, kõik ei mahtunud, ütles kit et, ''hmm, it's illegal, but okay'' ja me võisime madliga autokastis koju sõita. saate aru, mina siin, san diegos, californias, sõidan koju suure jeepi autokastis nii et õhk on soe ja mõnus (ok mul hakkas tegelt lõpuks külm ja kui veel üks saksa couchsurfer oli koju viidud, sain sisse istuda) ja palmid paistavad. loodetavasti keegi ei näinud, sest kit palus meil seal üsna tasa olla ja ''madalat profiili hoida'', kui vahepeal üksi käsi kastist tõusis ja tänavavalgusti all pilti üritas teha. meenutasime hetke, kui esimest korda madliga tartu bussijaamas kohtusime. ja jõudsime üksmeelele, et sellel hetkel poleks osanud seda ette näha. ega vist. ee. jah. aga siis me olime jälle vaiksemalt, kui pets autosalongist ühel ristmikul teatas, et ''õu olge tasa seal taga, ment on siin samas''. igatahes, koju jõudsime õnnelikult ja veel õnnelikumana, sest kit on tore mees ja ta sõbrad olid ka täiega toredad. ja jeiii, kit postitas mulle couchsurfingus ka iseloomustuse vastu. WIN.

AnnaMari and her friends showed up to our party just as it was just winding
down... then, because of her & her friends' great energy, wonderful
personalities & good naturedness the party just came ALIVE again! It lasted
another 2 hours...and ended ONLY because the beer/liquor ran out! :) I
would have NO reservations about hosting Anna Mari & her friends! You'll be
doing yourself a favor by getting to know them! I hope to see them soon :)

siis saabus ameeriklaste kaua oodatud kallikene 4th of july ehk iseseisvuspäev. maailmaveeb väitis, et USA sai 234 aastaseks. mul jäi see ainult sellepärast meelde, et numbrid on ilusas järjestikkuses jadas. aa, meil on nüüd taga-aias läbi palmide ja otse ilutulestiku kõrval särav jadaühendusega-kuusepuu the land of freedomi sünna puhul. ilus. võinoh, heaküll, mitte küll päris minu maitse, aga kärab küll. meil erilisi plaane polnud, kuna olime nagu juba tähistanud ja tundus kuidagi palju loota veel ühte head pidu sellel nädalavahetusel. päeval polnud kutte kodus ja mõnus oli madli sõnade kohaselt ''allarite väel pilte teha'' ja niisama olla. mingil hetkel meespere ikkagi saabus ja me läksime randa ookeani äärsele huuuge rannapiknikule imestunud turisti näoga vahtima, pildistama, burritot ja jätsi sööma. tulime koju tagasi, olime märjad, ja soolased. plaanis oli terve õhtu niisama mätsida, aga kui avastasime tüdrukutega, et kutid on juba läinud kuskile ja tegelikult on ju ikkagi 4th of julyyyy, siis me ei saa niisama kodus olla. ei olnudki niisama. tegime ilusad näod pähe ja alustasime bändiprooviga.

''Mentone’i majabänd mängimas “Tsirkust”, vahelduvad instrumendid (kõik mängisid) olid trummid, kitarr ja vokaal, lisaks astusid üles Tiina “Chiinaa” Haak trianglil ja marakatel, Annamari “My cat’s name was Asta” Kenk tromboonil, djembel, reiekitarril, eriti funky’l bassil ja Madli “In the bushes” Mandel flöödil, timpanitel, trompetil ja klahvpillidel.''

edasi liikusime war zone poole. plaan oli lihtne: plaani pole. meid oldi päeval mitu korda erinevatesse majadesse peole kutsutud. nüüd tegime ära ja läksime. oiijahh.. kui ma saaks petsi käest selle pildi ja hoopis näidata, mitte kirjeldada. üldse, lugege palun palun PALUN seda war zone peo osa madli blogist. lühidalt: läksime kodust välja kl 21, koju saime kl 5 hommikul. käisime kolmel peol. tutvusime 2 üliiitoreda mustaga (et mitte öelda neegriga, kuigi nad meil natuke lubasid seda sõna kasutada). käisime mingil eritiiii rängal usa peol. õu oli täis räppivaid inimesi ja rõdul oli ka muidugi mingi ee plaadikeerutaja + räpparid. no keegi pets või juss oskab seda nigga asja paremini õigete sõnadega kirjeldada. siis läksime edasi nende kahe neegriga neiu starlighti (pärisnimi) juurde, jõime seal õlut ja naersime ennast maailma kõige lahedama musta nigga maurice pärast pooleks, uuesti kokku ja jälle katki tagasi. kui me olime nad autoni saatnud (vahepeal tuli välja et see teine must kutt, kes oli natuke imal vahepeal, kui mitte öelda väga imal on tegelikult autosõidu õpetaja ja normaalne mees), numbreid vahetanud ja see ya later nigga dog öelnud, hakkasime koju kõndima. vahepeal kadusid guss ja pets ära (jäid mingite vene ''l****dega'' (by nemad) rääkima), kuid meie läksime ikka vapralt kodu poole. noo.. okei, koju me tegelikult ei jõudnud. sest vahepeal tulid valge honda jeepiga 2 usa ja 3 iisraeli kutti. või oli see vahekord 1-4. veel lühemalt, nad arvasid et me oleme inteligentsed ja sitaks lahedamad kui ameerika naised/tüdrukud. peitsime burrito kohast kaasa võetud salsakastmed põõsasse ja läksime nende juurde, sest nad elavad meie kõrval tänavas!! jeii, päris oma boys next door olemas. no nii põhimõtteliselt. naabripoisid ju siiski. arutasime nendega elu ja olu. tegime kiire geograafia tunni google ja suure teleka ekraaniga. vaatasime üle tähtsamad euroopa pealinnad + muidugi eesti ja iisraeli asukoha. jõime mõned imelikud ja jube kanged ja täna hommikul veel tundva andvad koksid, arutasime kui õudne arhitektuur on meie tänavatega risti oleval tänaval ühel majal ja läksime hilise kellaaja ja une tõttu koju.

ja veel lühidamalt: elu on ilus ja ma olen ÕÕNNEELIIIIK, et siia tulin.

aaa. madli (ma pean temast koguaeg rääkima, pole midagi teha) ameerika aktsendiga eesti keel on nii naljakas, et ma pääriiseelt lasin peaaegu alla. oijah. meil on plaanis jussiga üks väike telesaade otse meie cribist teha. (jepp, jussil on nüüd 5D käes ja me saame igasugu naltsi sellega teha) ja madli oma aktsendiga on saatejuht.

with love,

teid igatsedes,

the one who once had a cat called Asta ANNAMARI

PS ma kirjutasin seda nii kaua, et kümnesekundine kommentaar teeks mind hommikul ärgates sama rõõmsaks nagu vonsi glasuuri donut tiina tedretähnelises põses. musi.

luuuiiiiiiiii karjub guss hommikuti. ja meil oli 4th of july!!

meie uus pereliige. madli pakkus nimeks peeter paul, aga meil on juba üks peeter. samas, ainult paul on natuke nõrk. mina pakkusin peep, aga see pole ka päris ideaalne. kõik pakkumised on teretulnud!

tegin teistele natuke teatrit ka ja lugesin hamleti monoloogi. meile siin öösel tänaval jalutates öeldakse pidevalt, et ''ohh you're so inteligent''. yes i am.

ennem 4th of july pidustusi. siis me veel ei teadnud, mis meid ees ootab.

kodurand pidulistega.

rannas müüdi sädelevaid-helendavaid mõõkasid. me otsustasime madliga, et siiski ei osta seda tiinale.

madli lohutas tiinat natuke ja varsti olid nad jälle sõbrad.

ja muidugi leppisime ka meie.

võib koguaeg. lausa 24/h. ainult juua ei tohi.

tegin pilti.

ja tuli selline.

ma olen rohkem ujuja.

madli näitab aasta jooksul õpitud võimlemis oskusi.

ja veel.

OIH

madli

tegi

naltsi

3 politseiniku valvasid mind.

meie rõõmsad kutid

kuna me petsi sõnade järgi vanaisa mesaga sõita ei saa, leidsime tänavalt uue.
nad kutsuvad seda türi-näoks. on olemas veel ka kolga-aabla-nägu ja madli shouldercookie- nägu.

jäääääätiiiis. see kõige parem.

ja saigi otsa.
ja veel natuke võilemist.

laske mul olla.

4th of julyyyy.

kes teisele auku kaevab..

see ise sisse kukub.

ja täna pakume kõigile vabasid sanackseid.

prints charming.

prints not so charming anymore. tegime muffineid ja madli mõtles petsi prille with lazers.

efka photoshoppimas. varsti näete, mis sealt välja tuleb.

peep (or not?)

muffinid.

linda sai gussilt muffinikreemiga näkku ja karta on, et ma olin sillas.

SIIRALT TEIE,