102 päeva USAs

lubasin siia selgitava postituse kirjutada. niikaua kui jeff jooksmas käib ennem tööd.

kõigepealt, me räägime omavahel koguaeg, et ''siin on kõik nii haige'' ja et ''usas on kõik teistmoodi''. kui siia sõitsime, siis juss rääkis terve tee, et usas on kõik teisiti ja küll te alles näete ja blabla. ma ei uskunud väga ja ei viitsinud eriti kuulata ka. (sry, juss) aga siia tulles saingi aru, et kõik on niiii imelikult teistmoodi. ja kui küsida, mis siis on teistmoodi? siis ei oska kirjeldada. kogu see ühiskond ja inimesed ja suhtumine ja blabla. selles asjas peab ise elama natukene, et mõista milles einevus seisneb. kindlasti on iga riigiga nii, kus pikemalt elada, et kõik on teistmoodi ja ei oskagi kirjeldada neid erinevusi, sest osalt oled juba harjunud sellega ja mõnda eesti asja ei mäleta ning osalt käib see imelikkus nii pinda. no igatahes, et see võib olla ka teiste riikidega nii, ma lihtsalt pole elanud mujal kui eestis ja siin.

ja kogu see erinevuse filter takistab natukene meie omavahelist suhtlust. te ei saa aru, miks ma nii käitun võib-olla. kogu see postitus tuli sellest, et mulle on paar korda öeldud, et kas te usas ainult pidutsete ja tööl üldse ei käi? vastus on et, ei, me käime ka tööl ja näeme vaeva, aga meil on ka suvi nagu teil eestis ja eks me natuke pidutseme ka. natuke-jah, tõepoolest. ma/me ei blogi tavaelust väga palju. tundub nii igav kirjutada, et ärkasin üles, käisin pesemas, läksin tööle, sorteerisin 4h tagaruumis riideid, käisin söömas, panin riideid välja ja rääkisin pari kliendiga, otsisin kingale paarilist, panin CD'd tähestiku järjekorda, proovisin riideid, otsisin bossi autovõtmeid, sõitsin pimedas koju. hmm. tegelt ma vist võiks seda tihedamini kirjutada.. nendest klientidest kes meil seal käivad ja kuidas see tööelu on. klientidest rääkides, siis neid on meil päääris palju ja nendest suuuuur osa on ka imelikke. ehk inimesi kes on kaotanud töö ja lolliks läinud. ma räägin ja ei liialda ega tee nalja, siin on kohutavalt palju kodutuid. eile kui madli, jef, alena ja dylan olid loomaaias, siis me jalutasime tiinaga linnas ja inimesed magavad kesklinna parkides, kiirteede tunnelites, suvalistes põõsastes (ma ükskord ehmatasin täiega kui nägin kellegi jäset põõsast väljas), kirikute ees. enamusel on koerad ja paksud riided seljas. nad küsivad koguaeg raha kõigilt ja on väga nukra väljanägemisega. ja me tulime siia ilma mitte millegita ja me pole nagu nemad tänavatel. yay! te vb ei saagi aru, aga vahet pole. ma ise loen seda võiduks ja vahepeal me mõtleme, et tegelikult on meil niii vedanud, et oleme saanud näha-teha ja praegu saame tasuta elada. ja käime ka tööl ning saame raha. niiet, vastus küsimusele ''tunnistad et see töö asi on sul täitsa metsa läinud?'' on: ei, mul läheb paremini kui keskmisel ameeriklasel, sest mul on töö, elamispaik, kuskil kaugel päris pere ja kodu, sõbrad, veitsa raha ja hea tuju.

heast tujust rääkides, ei, me tõesti ei pidutse koguaeg. ja meil on sitttt (vabandust) ilm koo-guu-aeg. eestis oli vist ränk kuumalaine, meil siin 17 kraadi ja öösel magame 2 paksu tekiga, sest siin on kõrb ümberringi ja soojus ei neeldu ning ööd on jube külmad.

ma mõistan ka, miks selline mulje on jäänud, et meil siin ainult lust ja pillerkaar. ja ups, ilmselt vanemad ning tädi arvavad ka, et me ainult pidutseme. sest kui ma ükspäev oma blogi lugesin, vaatasin ka, et oo mis lahe elu meil siin on. lõbus ja tore. ma peaksin vähem pilte üles panema :P

ärge siis olge kadedad ega õelad mu vastu.

igatsen teid,

annamari