102 päeva USAs

meie kastis, kuidas täpsemalt, saate kohe teada.

ice luge

ELVISEGA

istume siin rõdul käbiga juba mitu tundi. vahepeal võtsin siimu ümber ja tegime teed. päike on täiesti loojunud. linn särab kaugel ja varsti hakkab ilutulestik. tahaks hullult midagi mõnusat kuulata, aga playlist ei paku midagi, mis sobiks hästi hetkesse. ja siis ma lepin jube koleda triin norman- jää'ga. vabandust. aga triinu lohutuseks võin öelda, et ma laulan kaasa ka ja veel koledamini. väga suur võit pole, aga väikene siiski. sulata lumi, kaaaaaasaa viiiii. jäääää ääähh äääh ääääääääää. issand. siin tahaks koguaeg laulda. ema kirjutas, et mind ootab kodus mingi pudel koos jaanisega. jah, jaanis, sa pead olema minu juures valmis, kui ma tulen. ja siis laulame! ott ja mikk on ka kutsutud. mm. teistel on kauge tulla, aga naabrimutt tults on ka kohustustlik. ja siis laulameeee.. näiteks. hmm. kungla rahvast või? ei see on liiga leimo. vaatame neid teie suisapäisa taani konkursi laule hoopis. õpime koos neid sassi läinud kohti ja vaatame asjale mõistliku pilguga tagasi, et miks ikkagi kuues koht ja.. muidugi on ka rasmus kutsutud, aga ma loodan, et ta liiga vara ei tule. ja tarmo selter ka, kui ta just mõne uue pruudiga kusagil mujal pole. aa. ja loomulikult maestro isiklikult ka. ja pliis pange selga need matimeeste punased maaldustrikood, kleidid, beebimütsid, kilekotid ja muidugi sokid püksi! issand, sokkidest rääkides meenuvad mul eile õhtused neegrid. jaaa, üldse, miks ma jauran nii pikalt. peaks ometi asja juurde asuma.

käisin vahepeal teed tegemas, poiste toas tänaseid videosid vaatamas ja muffinit söömas. meil hakkas tänasest tiinaga dieedi nädal. alustuseks tõime gussi ja tiinaga kõrvalt pitsakohast 2 large pizzat ja madli tõi mulle ja tiinale poest muffineid. nüüd on mõlemal vaid üks õnnetu mustika muffin järel. ülejäänud on kõhus. mmm... äkki on see suhkrust, et ma naeran koguaeg? käisin just poiste toas ja küsisin et mis nad mätsivad, vastasid madala häälega, et m*nnigi. no mu arust oli see nii naljakas ja naersin ikka kõvasti. ja vastuseks sain, et ''sa oled nagu väike plika, hakkad kohe selliste sõnade peale edvistama'' no.. nojah, mis ma oskan öelda. muide, siin usas on poodides ''family planning'' osakonnad. täna just käisime. seal müüakse rasedusteste, beebipille, massaaži õlisid, kondoome ja muid põnevaid vidinaid.

huh, mu vanemad on vahepeal üles ärganud. siis kui mul oli hommik, rääkisin emaga skypes. tal oli öö. ja nüüd on vastupidi. ausalt, see blogimine on raske töö. ei saa nii, et kirjutan järjest kõik üles. nii on igav lugeda. aga ma ikka üritan anda parima. et siis, nädal on läbi. ja niiii palju on juhtunud. esmaspäev-teisipäev olid igavad. käisime tööd otsimas ja ei midagi. üsna kuiv ja tüütu. aga kolmapäeval.. ei, siis ka ei juhtunud midagi. neljapäeval hoopis läksime käbiga jälle otsima ocean beachile, kui sattusime ühte roki pubi-klubi taolisesse kohta, kuhu saavad ainult üle 21 aastased sisse, aga me eirasime keeldu julmalt ja astusime sisse. tegime jälle seda sisse harjunud ''can I talk to the manager?'' värki ja meid naerdi kohe alguses üsna julmalt välja. aga siis saime meile vastanud u 50 aastase mehega jutu peale. tuli välja, et ta on koha omanik, kirjutab hetkel rokkooperit ja tal on oma pubi seinal hall of fame, kus ta ise ka mingite tüüpidega pidlil on. ilmselt mats eek või madis pink oleks mõne targema kommentaari öelnud selle kõige peale. aga minu hämmastunud näoga ''coool'' meeldis talle ka. sest ta järgneva, hmm, no tõesti, poole tunni jooksul rääkis KUIDAAS täpselt me peaksime töö saama. ma ei hakka seda tehnikat siia pikalt kirjutama. aga see kuidas ta seda kirjeldas, oli niiii naljakas. tegi stand-up comedyt oma leti taga, vahepeal coca cola kraaniga vehkides ja ''can i talk to the manager'' tüdrukuid järgi tehes. igaljuhul, kallistasime teda ja olime väga väga tänulikud kõig soovituste eest. kui siin poleks seda tobedat 21 aastase seadust või kui me oleks 21, oleksime ilmselt seal juba tööl. /õõõhh. see pidev lennukimüra murrab läbi klappide ja ott leplandi. hõõh. suva, tegelikult see lugu oligi halb. tuli parem mõte, lauri lugu mussi tsekkida, äkki on miskit uut. ei ole, aga vana on ka hea./ igatahes, see mees oli billy ja ta rokkis (otseses mõttes) meie olematud sokid täiesti ribadeks.

kuna bill oli meid targalt harinud, läksime uue plaani kohaselt oma lemmikkohta, sõime, tutvusime olukorraga ja rääkisime ettekandjaga. koha nimi on Corvette, kuhu üritame tööle saada. ei, me ei ürita. vaid ''you have to just go and TAKE the job, no try''. nii teemegi. ma nüüd cheatin natuke ja kopeerin mandli blogist koha kirjelduse (üldse ma kavatsen selle posti jooksul veel cheatida, sest mu haavata saanud mälu ei salvesta ära kõike enam ja muidu jäävad olulised asjad vahelt puudu).

''seal on pimedas helendavad lauad ja toatäis mustale seinale helendava neoonvärviga maalitud hipipilte, laes optiliste illusioonide plakatid, teises toas allveelaeva temaatika, kolmandas klassikaline Grease’i dineri teema, ülejäänud pool maja on täis mänguautomaate a la band hero.''

sõime eriti mõnusat ameerika stiilis õiget burksi ja peale jõime elvist. jah, lubage tutvustada kokteili elvis: maapähklivõi, vahukommimass, banaan, peal oreo küpsised, peanutbuttercupid ja kuivatatud banaanid. MMMMMM. ELVIIIIS. küsisime seda jagamiseks, aga ta tõi meile 2 suurt kotkeili, mida mina ei suutnudki lõpetada. tsekil oli kirjas ainult 1. ma ei ku juu taa ette kui ränk kogus elvist see originaal tellmis on. nojah. foodbeebiks muutunud elvis ja burks kõhus kõndisime koju peas veel mõnusad biitlite lood kohapeal mänginud dj poolt peas kumisemas. ja otsus on kindel. see koht on SEE. me saame just SINNA. sest elvis on just SEAL. btw, soovitan kõigil madli sünnipäevale minna (no kui ta kedgai kutsub ka, ilmselt tahab ta kõike seda üksi süüa). et. ta pakub teile mega awesome sünnipäevakooki. vihje: impordib kraami.

kätte jõudis reede. siis juhtus ka palju kraami. tähtsamatest sündmustest võibolla see, et kõndisime raamatukogust umbes viis korda mööda. magasime lambist. ja tegime suurema koguse muffineid. teate, ausalt. kõik on siin iiiii haige. hai-geee. poodides on liiga palju riiuleid muffinipulbrite jaoks. liiga palju erinevaid karpe erinevate täidistega. pluss muidugi lõputud riiulid kaunistuste jaoks. haiige. me lõpuks valisime ühe choclate brownie ja muidu veel ühe choclate brownie koos cheescake täidisega. mmmm. ja peale valge glasuur + megamix (näeb välja nagu meil kodus mingi niitide karp, kus sees on erinevat värvi niidid ja peal nõelad) värviliste kaunistuste valik. pilte näete allpool. tee peal koju nägime poisse. pangaautomaat oli gussi kaardi ära söönud. ta oli natuke aega veits kurb, aga muutus kohe rõõmsamaks kui tiinale suure koguse kreemi näkku littis. hmm. ja mulle meeldis ka (pilt allpool).

juba paar päeva ennem olin rõõmus, et keegi Kit kutsus mind couchsurfi lehel oma sõbra housewarming peole. noh, tegelikult ma nii rõõmus ka polnud. ta on 40 ja see hirmutas natukene. aga loll olin. LOLL. sest tegelikult meil oli seal väga väga väga tore. meie esimene õllevaat või see plekist asi kust voolikuga lased endale õlut topsi ning samal ajal teine peab pumpama, et tekiks mingi surve vms. :D ja muidugi ice luge. mis on jälle niiiii haige. huh. shot (meie puhul long island ice tea, tequila ((mitte tila, haha)) ja jägermeister) valatakse väikse jääst bobisõidu raja peale ja jooja paneb huuled alla jää külge ja jääkülm jook voolab otse suhu. jepp.. pidu oli no, lahe. me saime süüa ja juua. ja kõike seda tasuta. hunnikus puuvilju. mmm. vaatasime hiiglaslikust telekast poksi ja sõitsime autokastis koju. jepp. me ei mahtunud kõik kiti (mu arvamus couchsurfingust ja 40 aastastest meestest muutus täii eestii) autosse ära.. jaa, ta ise pakkus välja, et viib meid ocean beachile ära, mis polnud üldse tagaaias, vaid üsna kaugel.. igatahes. kuna jah, kõik ei mahtunud, ütles kit et, ''hmm, it's illegal, but okay'' ja me võisime madliga autokastis koju sõita. saate aru, mina siin, san diegos, californias, sõidan koju suure jeepi autokastis nii et õhk on soe ja mõnus (ok mul hakkas tegelt lõpuks külm ja kui veel üks saksa couchsurfer oli koju viidud, sain sisse istuda) ja palmid paistavad. loodetavasti keegi ei näinud, sest kit palus meil seal üsna tasa olla ja ''madalat profiili hoida'', kui vahepeal üksi käsi kastist tõusis ja tänavavalgusti all pilti üritas teha. meenutasime hetke, kui esimest korda madliga tartu bussijaamas kohtusime. ja jõudsime üksmeelele, et sellel hetkel poleks osanud seda ette näha. ega vist. ee. jah. aga siis me olime jälle vaiksemalt, kui pets autosalongist ühel ristmikul teatas, et ''õu olge tasa seal taga, ment on siin samas''. igatahes, koju jõudsime õnnelikult ja veel õnnelikumana, sest kit on tore mees ja ta sõbrad olid ka täiega toredad. ja jeiii, kit postitas mulle couchsurfingus ka iseloomustuse vastu. WIN.

AnnaMari and her friends showed up to our party just as it was just winding
down... then, because of her & her friends' great energy, wonderful
personalities & good naturedness the party just came ALIVE again! It lasted
another 2 hours...and ended ONLY because the beer/liquor ran out! :) I
would have NO reservations about hosting Anna Mari & her friends! You'll be
doing yourself a favor by getting to know them! I hope to see them soon :)

siis saabus ameeriklaste kaua oodatud kallikene 4th of july ehk iseseisvuspäev. maailmaveeb väitis, et USA sai 234 aastaseks. mul jäi see ainult sellepärast meelde, et numbrid on ilusas järjestikkuses jadas. aa, meil on nüüd taga-aias läbi palmide ja otse ilutulestiku kõrval särav jadaühendusega-kuusepuu the land of freedomi sünna puhul. ilus. võinoh, heaküll, mitte küll päris minu maitse, aga kärab küll. meil erilisi plaane polnud, kuna olime nagu juba tähistanud ja tundus kuidagi palju loota veel ühte head pidu sellel nädalavahetusel. päeval polnud kutte kodus ja mõnus oli madli sõnade kohaselt ''allarite väel pilte teha'' ja niisama olla. mingil hetkel meespere ikkagi saabus ja me läksime randa ookeani äärsele huuuge rannapiknikule imestunud turisti näoga vahtima, pildistama, burritot ja jätsi sööma. tulime koju tagasi, olime märjad, ja soolased. plaanis oli terve õhtu niisama mätsida, aga kui avastasime tüdrukutega, et kutid on juba läinud kuskile ja tegelikult on ju ikkagi 4th of julyyyy, siis me ei saa niisama kodus olla. ei olnudki niisama. tegime ilusad näod pähe ja alustasime bändiprooviga.

''Mentone’i majabänd mängimas “Tsirkust”, vahelduvad instrumendid (kõik mängisid) olid trummid, kitarr ja vokaal, lisaks astusid üles Tiina “Chiinaa” Haak trianglil ja marakatel, Annamari “My cat’s name was Asta” Kenk tromboonil, djembel, reiekitarril, eriti funky’l bassil ja Madli “In the bushes” Mandel flöödil, timpanitel, trompetil ja klahvpillidel.''

edasi liikusime war zone poole. plaan oli lihtne: plaani pole. meid oldi päeval mitu korda erinevatesse majadesse peole kutsutud. nüüd tegime ära ja läksime. oiijahh.. kui ma saaks petsi käest selle pildi ja hoopis näidata, mitte kirjeldada. üldse, lugege palun palun PALUN seda war zone peo osa madli blogist. lühidalt: läksime kodust välja kl 21, koju saime kl 5 hommikul. käisime kolmel peol. tutvusime 2 üliiitoreda mustaga (et mitte öelda neegriga, kuigi nad meil natuke lubasid seda sõna kasutada). käisime mingil eritiiii rängal usa peol. õu oli täis räppivaid inimesi ja rõdul oli ka muidugi mingi ee plaadikeerutaja + räpparid. no keegi pets või juss oskab seda nigga asja paremini õigete sõnadega kirjeldada. siis läksime edasi nende kahe neegriga neiu starlighti (pärisnimi) juurde, jõime seal õlut ja naersime ennast maailma kõige lahedama musta nigga maurice pärast pooleks, uuesti kokku ja jälle katki tagasi. kui me olime nad autoni saatnud (vahepeal tuli välja et see teine must kutt, kes oli natuke imal vahepeal, kui mitte öelda väga imal on tegelikult autosõidu õpetaja ja normaalne mees), numbreid vahetanud ja see ya later nigga dog öelnud, hakkasime koju kõndima. vahepeal kadusid guss ja pets ära (jäid mingite vene ''l****dega'' (by nemad) rääkima), kuid meie läksime ikka vapralt kodu poole. noo.. okei, koju me tegelikult ei jõudnud. sest vahepeal tulid valge honda jeepiga 2 usa ja 3 iisraeli kutti. või oli see vahekord 1-4. veel lühemalt, nad arvasid et me oleme inteligentsed ja sitaks lahedamad kui ameerika naised/tüdrukud. peitsime burrito kohast kaasa võetud salsakastmed põõsasse ja läksime nende juurde, sest nad elavad meie kõrval tänavas!! jeii, päris oma boys next door olemas. no nii põhimõtteliselt. naabripoisid ju siiski. arutasime nendega elu ja olu. tegime kiire geograafia tunni google ja suure teleka ekraaniga. vaatasime üle tähtsamad euroopa pealinnad + muidugi eesti ja iisraeli asukoha. jõime mõned imelikud ja jube kanged ja täna hommikul veel tundva andvad koksid, arutasime kui õudne arhitektuur on meie tänavatega risti oleval tänaval ühel majal ja läksime hilise kellaaja ja une tõttu koju.

ja veel lühidamalt: elu on ilus ja ma olen ÕÕNNEELIIIIK, et siia tulin.

aaa. madli (ma pean temast koguaeg rääkima, pole midagi teha) ameerika aktsendiga eesti keel on nii naljakas, et ma pääriiseelt lasin peaaegu alla. oijah. meil on plaanis jussiga üks väike telesaade otse meie cribist teha. (jepp, jussil on nüüd 5D käes ja me saame igasugu naltsi sellega teha) ja madli oma aktsendiga on saatejuht.

with love,

teid igatsedes,

the one who once had a cat called Asta ANNAMARI

PS ma kirjutasin seda nii kaua, et kümnesekundine kommentaar teeks mind hommikul ärgates sama rõõmsaks nagu vonsi glasuuri donut tiina tedretähnelises põses. musi.