102 päeva USAs

alustuseks tean, et kõik mis ma ütlen, läbib müra filtri, milleks on maailm ja täielikult saavad mõista mind ainult need, kes seda tahavad ja minust lihtsalt aru saavad ilma selle postitusetagi.

tahaksin oma 3 probleemi üles kirjutada. seda blogi praegu alustades ma ikka ei tea, kas teha seda või ei. kas ma väljendan ennast piisavalt selgelt ja hästi, et kõik oleks üheselt mõistetav. et mind ei mõistetaks hukka ja et ma ise sellest mingit kasu saaksin ja suudaksin need probleemid lahendada. õõhh. nii raske ja rusuv on olla. eile olin oma teises dimensioonis käbi voodis magamiskotis, kuulasin seda muusikat, mida vaja, et aru saada, kes ma tegelikult olen. jep, ma ju teadsin seda ennemgi. mulle meeldib madli põhjendus oma melanhoolse muusikamaitse kohta. ta kuulab seda sellepärast, et ta ise on pealtvaates nii elurõõmus, et kuidagi seda tasakaalustada vms. ma kuulan ka kurba koorimuusikat ja saan aru. saan aru, miks ma siin olen ja miks mul on sada põhjust öelda suurel häälel, et olen õnnelik inimene. paljudel ei ole seda võimalust, paljudel ei ole seda kodu, seda peret, neid sõpru, seda õnne, seda elu...

aga ikkagi.

1. kaur kolib eestisse tagasi. tal on kopp ees ja ta ei jõua enam. tööd ei ole ja enam otsida ei jõua. arusaadav. mõistetav. tahaks isegi mingil hetkel. anda alla ja ära joosta. kaugele tagasi ja õnnest nutta. aga ei, veel ei tee seda. igatahes, me elame siin isegi üsna luksuslikus korteris, ilma mööblita küll, aga ikkagi. igatahes, kauri osa võrra peame meie hakkama üüri rohkem maksma. seda me teha ei kavatse, sest lihtsalt pole seda raha. maksame praegu isegi liiga palju. on kaks võimalust. räägime landlordiga, et ta kauri osa võrra üüri vähendaks, aga see variant on üsna ebatõenäoline, sest ta juba alguses tõstis hinda, kui teada sai, et meid siin kuus, mitte kolm. ja teine võimalus on uus koht otsida. mis tähendab, et peame jälle uuesti kõigega peale hakkama. ilmselt peame maakleritega kaklema, valetama et jääme pikemaks jne. õõhh. ja ma ei suuda mõelda, et eestis ootab mind sama jama sügisel. tallinnasse korterit vaja. emme, appiiii.

2. töö. seda ei ole. oli korraks, enam ei ole. olen nüüd kahel viimasel päeval mõelnud kogu asja üle järele. kuidas inimesed jagunevad kaheks. need, kelle elu ainus ja suurim eesmärk on raha ja teised. ja kuidas ma tegelikult ei ole see esimene. jah, mulle meeldiks viia oma lapsi suure ilusa autoga kooli ja kontoris istumise asemel sõbrannadega lõunat süüa, aga AINULT see ei teeks mind õnnelikuks. ei teeks. mul on vaja midagi muud, mis üksi saaks eksisteerida. kuid raha ilma selleta ei saaks. ahh.. filosoofia selleks, aga rahata ma ka siin hakkama ei saa. kuidas ma sain niii täiega sisse sealt kohast ja kuidas mul läheb süda pahaks kui pean mõtlema, kuidas mingi araabia kutt mulle teise tööpäeva teisel tunnil kõrvasisse ''i want you'' sosistas. ja kuidas ma pean nüüd hakkama kogu seda paska uuesti. algusest otsima.

3. kuidas ma ei suuda enam rääkida suvaliste inimestega trollis, bussis, tänaval ja neile põhjendada oma siinolekut. jah ma mõistan inimlikku uudishimu võõra keele vastu, aga no t*ra see tegelikult teie asi on, miks ma siin olen ja mida ma teen. ma ei viiitsi pidada mingeid suvakolle enda ''sõpradeks'', kellega ma enda pärismaailmas mitte kunagi ei suhtleks. ma ei jõua olla selles sunnitud olekus. vajan oma sõpru ja maailma. muidugi on mul siin ikka madli, tiina, juss ja pets. aga ka nemad lähevad. õnneks tintsu ja jussiga oleme forever til the end koos. see lohutab kõige rohkem. sest, teised tulevad ja lähevad, meie oleme ikkagi siin. meie tulime, oleme, tuli pets, meie oleme, tuli madli, meie oleme, tulevad tähtsad eestist, meie oleme, lähevad eestisse tähtsad, meie jääme, läheb madli, meie jääme, läheb pets, meie jääme. aga vähemalt koos ja lõpuni välja. huh. see mõte on lohutav ja ilus. sest, see mõte on palju kindlam sellest, mis mind eestis ootab. see kahtlane 13. september kummitab mu peas. ma ju olen üritanud isegi kontakteeruda, aga minuga ei võeta ühendust. kui ei taha, siis ei taha. see teeb üsna kurvaks ja on hirmutav.

ma vist just tunnistasin, et mul on koduigatsus. see pole selline õudne suur uputav koduigatsus, vaid igatsus turvalise tsooni järele. igatsus mingi kindla olukorra järgi. kuigi, mis mul eestiski kindel on? pere. nemad on kui kalju. ja mind lohutab see teadmine, et mu tagaaed on tugev. uskuamtu, et seda ütlen, aga tahaks täiiiiega oma enda päris õega midagi kõige suvalisemat teha. lihtsalt nii väga tahaks. ja ema ja isaga õues grillida. lihtsalt niisama igavuse mõttes.

lõpetuseks, ma loodan et see on kõik mööduv. neelan oma pisara nüüd alla. tõusen püsti, vaatan maailmale korra karmilt otsa, peidan oma nõrga hädapätaka poole jälle kivi alla ära ja jään ellu.