102 päeva USAs

töö on täpselt nagu ma arvasin- raske. jalad on surnud, silmad ja aju on surnud, aga i'm a survivor. right?

manager on no.. ta ikka puhsib mind ja kui vaja on, ütleb sitasti ka. ta on küll müügimees, aga ma kind of usun, kui ta ütles, et usub minusse.

temast kunagi pikemalt. lühidalt, meil on oma tants ja ta kallistas mind juba ma ei tea mitu korda täna. pluss tõi koju. aga no alguse värk.

btw meil oli veel üks maavärin eile. 4 koma midagi. ma olin seekord kesklinnas ja asfalt värises nagu surfi laua peal oleks.

head ööd, hoidke mulle pöitsi ja teile mõtlemine teeb mu päevad kergemaks. sest ma kavatsen nüüd vähemalt kuu rabeleda niiet veri ninast väljas. ja siis.. oi ma ei tea. pidu!!!!!

MUSID

btw, tults, mul pole üldse olnud aega sulle kirjutada (sitt vabandust, i know), aga ma kijrutasin sulle kirja tagasi ja homme hommikul viskan postkontorisse :) aga ma tsekin iga hommik ja õhtu meili ja kui keegi midagi on kirjutanud, siis see on niiiii hea tunne. niiet aitäh aitäh tults ja teised! :)