102 päeva USAs

mingi halb ''päikese poole, tormilindude tee viib'' blabla laul käib taustaks, seega väga asjalik postitus ei tule. korterikaaslase ipod. ok nüüd vahepeal käisin ära ja nüüd on normim muss. saan kirjutada.

niii.. me oleme nüüd kuuekesi oma uues villas. villa=5 õhkmadratsit + madli niisama madrats. aga meil on full floor vaip siin igalpool ja kohvimasin ja pesumasin ja kamin!! ja 2 vannituba ja kolmas korrus rõduga ja.. aa, juss, keeduvee spets ostis keedukannu ka. mis on täiega feil, sest see napilt ei ulatu kraanikausini, et sealt vett võtta, sest see on koguaeg stepslis juhtmega. nojah, aga see maksis vähe. õnneks. ja täna saime eriti soodsa pesupulbri tiili ka. aa.. et see korteri omanik on meie ametlik vanaisa. kutsume teda grandpa'ks. igatahes ta on megacool, näitas meile linna ja randa ja odavaid söögikohti ja. ta on ise vana surfi ja rulamees, aga nüüd natuke pime ja vana, aga muidu hästi lõbus. saime täna 72 dollariliste bussi kuukaartide asemel 37 dollarilised tema abiga. igatahes. lugege sellest mehest rohkem madli blogist (ma olen üsna kindel, et ta kirjutab tast pikemalt). igatahes, me oleme nüüd ennast sisse saednud. täna käisime madratseid ja patju ja vetsupaberit ja kohvi ja kõike muud suurte siltidega low fat piima ja saia ostmas. homme läheme esimest korda korralikult randa ja hakkame tööotsingutega pihta. täna muidu kõik täisime mingi burksi koha applicationi ka. ja otse tänaval toimus kõigil tööintervjuu. oii kuidas mu suust tuli järjest valesid. natuke ikka võib.

ma teen homme pilte rannas ja panen siia kõik üles. rand on meist vaid väikse bussisõidu kaugusel, jala saab ka vabalt. need rannaäärsed poed on linda liis eegi ja katarina kengi eluunistus. nad sureks lihtsalt. ma ei oska seda kirjeldada. nagu madli ütles, et oleks eestis 1 selline äge riide-ehte-muu soga pood, käiksid kõik eesti inimesed ainult seal. või oleks eestis üks target. juuksepede nagu ma olen, täna pidin shampooni riiuli juures lolliks minema. uhh.. kuigi tegelt natuke on ikka kultuurishokki tekitav. kõik asjad on niiii suured. toidud, kohvipakid, piimapakid, helbepakid, autod, inimesed, ää, kõik lihtsalt.

aa, unustasin mainida, et meil siin rõdul palmid paistavad ja nende vahelt on igal pühapäeval san diego sea wordi ilutulestik. see kõige vägevam kuldvihm. türi aastavahetusel saab ka seda ühe lasu kord aastas. ei, ma ei tee tegelt eestit maha. eesti on parim, süda. ja madli voodi all palm kriibib vastu akent. millised elulised probleemid meil siin. ei tegelikult meil on päris probleeme ka, aga neelame need alla. mõtleme, et see on meie suvi ja naudime seda ja nii ongi! aa ja siin lendavad lennukid koguaeg üle pea. väga madalalt. aga me vist oleme juba harjunud, magamist ei sega.

nii. ja nüüd tänase tippsündmuse juurde. kuid enne seda veel, tahtsin ennem jooksma minna, aga pimedaks hakkas minema ning juss arvas et nii hilja ei tohiks. ja hea, et ma ei läinud, sest siis tuli tiina koju ja ütles, et kuulis tänaval, et siit 2 maja edasi oldi kuskile majja sisse murtud. jepijeeee. ei, tegelikult on meil tore neighborhood, 20-30 aastates töötavad inimesed. warzone on kohe siin lähedal, kuid selle lärm ei jõua meieni. warzone=surfarite rannaäärne ala, kus pidavat 24/7 majapeod toimuma. ja surfarite all ma ei mõtle ainult neid pruune musklites noori mehi, keda filmidest näeb, vaid ka hallide pikkade juustega, pleekinud ''san diego surfers'' särgiga ja päikesest kõrbenud nahaga 50 aastasi mehi.

ja siis tippsündmuseni. istusime madliga rõdul ja rääkisime juttu kui järsku hakkas rõdu metallist äär värisema. mitte niisama natukene, vaid täiega. ja põrand rappus täiiiega. maavärin it was. vaatasime üksteisele murdsekundi jooksul otsa ja panime jooksu. mitte midagi ei osanud teha, süda peksis sees ja täiesit abitu tunne oli. jooksime tiina ja jussi juurde tüdrukute magamistuppa ja madli karjus ''mis me nüüüüüüüd teeme?'' aa, pärast mul tuli meelde, et ma suutsin kahe sekundi jooksul kõike mõelda.. päriselt, kogu oma elu läbi.. see jutt on vist õige, et sellises olukorras mõtled kõike. aa, ja ma mõtlesin ka, et ok, jooksen majast välja ja kõik kukub kokku, aga ma ei jõua läpakat võtta. aga siis otsustasin järgmise murdsekundi jooksul, et ohverdan oma läpaka, saan ju kuskil netikohas ka käia. ja siis me jooksimegi uksest välja. me elame kolamdal korrusel. see maja on ruudu kujuline ja korterid on kõik nelinurkselt ümber sisehoovi. aa, ja treppi siin ei ole, vähemalt me pole veel leidnud, ainult lift. et siis me peaksime maavärina korral liftiga alla minema või? :D aa, just poisid ütlesid, et mingi exit hädaolukorra trepp pidi kuskil olema. igatahes, paljudest korteritest tulid välja inimesed ja nad rääkisid, et see oli 5.7!! magnituudine siit 30 miili kaugel, aga meieni jõudsid ka väga rängad tõuked. ja et neil endal ka süda peksis ja sellist asja nad ei mäletagi. aga lõpuks me saime eriti sõbraks ühtede meie korruse naabritega, lubasid interneti koodi anda kui nad selle homme oma netipakkujalt teada saavad. meie pärast otsivad selle välja, nad on ise ära unustanud. (praegu rotime kõik mingit ilma paroolita leviala, aga see natuke hüppab) ja nad tervitasid meil rõõmsalt, et ''welcome to california''. aga minu jaoks on conclusion see, et maavärin oli uus ja hvitav kogemus, aga igapäevaselt ma seda ei harrastaks. seega, on tore, et calfornia meid welcomib, aga pliis ilma maavärinateta.

ja siis ma mõtlesin et tänasel päeval ei sa enam midagi muud juhtuda. või, mitte miski ei ületa 5.7 maavärinat. noh, et ei ole võimalik lihtsalt. aga siis tuli veel üks eriti hullll, awsome, amazing, wonderful, unbelievable (ma vist olen juba ameerikalistunud oma ülivõrretes sõnavaraga) uudis. aga seda ma ei ütle veel. kes teab, see teab. aga see rokib mu maailma täiega praegu ja ma pean lihtsalt pingutama, et kõik õnnestuks.

nüüd magama, hommikul jooksma ja randa ja craigslisti ja tööd otsima. jei. musid.